28. juunil lansseeris Google oma kauaoodatud sotsiaalvõrgusiku Google+, mis on esimene tõsiseltvõetav katse Facebook’i sotsiaalmeedia ülemvõimu kõigutada. Google+ baseerub ringide (kasutan edaspidi selguse huvides sõna “grupp”) ideel – inimestel on suheldes erinevad huvid ja privaatsuseelistused, mille alusel saab vastavaid gruppe luua. Panin Google+’i kohe proovile ja lõin mõned grupid: “lähedased sõbrad”, “töökaaslased”, “eestlased” ja “välismaa tegelased”. Google+ võimaldab eelnimetatud gruppide jagatud sisu eraldi tarbida JA neile eraldi sisu jagada. Teoorias tundub gruppidepõhine sotsiaalvõrgustik küll hea mõte, kuid minus tekitab see küsimuse, kas keskmine internetikasutaja, mitte Sina, mu tehnoloogiafriigist blogilugeja, hakkab üldse grupeerimise funktsiooni kasutama?
Loomulikult pole Google+ ainus keskkond, mis inimesi gruppidesse võimaldab jagada – ka Facebook’il on selline funktsioon. Selle blogi lugejad mäletavad pea 2 aastat tagasi kirjutatud blogiposti “Kuidas oma sõpru Facebook’is listidesse jagada“. Mis Sa arvad, paljud lugejad tänaseks neid liste ka reaalselt teinud on? Ma olen kuulnud vaid paarist, kes seda “suurt vaeva” ette on võtnud. Ning kas need paar üldse viitsisid neid liste aktiivset kasutada – näiteks postitada erinevatele inimestele erinevaid postitusi? Vähetõenäoline.
Keegi (OK, 95% kasutajatest) ei kasuta küll Facebook’i Lists funktsiooni, kuid ei tasuks unustada Facebook’i gruppe (Groups), mis samuti võimaldavad sõpru gruppidesse jagada ning nendega privaatselt infot jagada. Zuckerberg ise väidab, et nende poolt loodud lahendus on kasutajatele palju intuitiivsem ning leiab seetõttu ka oluliselt rohkem kasutust. Väidetavalt kasutavad aktiivselt gruppe ligikaudu pooled Facebookisõltlastestkasutajatest.
Ja siis on veel Twitter’i listid, millest ma samuti kunagi ammu kirjutasin. Ka Twitter’i puhul sai algul mitmeid huvidele vastavaid liste loodud: “Eesti ajakirjanikud”, “Eesti startup’id” jne. Mis liste ma siiani kasutan? Ainult “Eestlased” ja “Huvitavad välismaalased” – ülejäänud listid ootavad siiani tulemata jäänud hiilgeaegu.
Miks ei hakata aktiivselt gruppe kasutama
- “Päris elu” pole nii defineeritud. Vaid mõned grupid meie elus on selgelt piiritletud – näiteks pere ja lähedased sõbrad. Mulle tundub, et igapäevaelus me ei mõtle stiilis “see on minu muusikatuttav”, “see on minu töökaaslane”, vaid lihtsalt “see on Matthias”, sest säärane mõtlemine tekitab kohati stressi.
- Grupid on dünaamilised. Inimsuhted muutuvad ajas: kunagine hea sõber muutub pelgalt töökaaslaseks, muusikatuttav muutub parimaks sõbraks, klient vahetab töökohta ning muutub konkurendiks jne. Kas Sa teistega suheldes mõtled konstantselt, mis gruppi ta antud ajahetkel kuulub? Pigem mitte.
- Huvid on kahepoolsed. Oletame, et ma teen Google+’is grupi “tehnoloogiainimesed” ning lisan sinna sõbra Oliveri. Oliver aga postitab Google+’i lihtsalt huvitavaid pilte ja haruldasi remix‘e. Seega isegi kui ma olen vaeva näinud eri gruppide loomisega, siis ei saa ma kindel olla sealses sisus, sest gruppi lisatud inimesed ei tea, mis gruppi mina nad lisasin.
- Inimesed on edevad. Kui tihti juhtub Sinu elus asju, mida Sa sooviks jagada vaid väikese grupiga? Vaadates inimeste käitumist sotsiaalvõrgustikes jääb pigem mulje, et mida rohkemate inimestega jagada seda parem.
- Grupid nõuavad haldust. Eelnimetatud põhjused toovad meid viimase põhjuseni, milleks paratamatult on haldus. Gruppidest reaalselt kasu saamiseks on neid pidevalt vaja täiendada ja uuendada. Kui Sul on 700 sõpra, siis muutub haldus kiiresti tülikaks lisakohustuseks, mis jääb ajapikku unarusse.
Seega tekib küsimus, et kui ma pidevalt ei täienda ja uuenda oma gruppe, et need võimalikult hästi peegeldaks hetkeolukorda päris maailmas, siis mis mõte grupeerimisel üldse on?
Potentsiaalne lahendus: automaatsed ning dünaamilised grupid
Superstaarist investor Fred Wilson toob teedrajava teenusena välja Katango, mis loob Facebook’is vastavalt minu varasemale tegutsemisele ja infole automaatselt grupid inimestest ja võimaldab nendega privaatselt infot jagada. Just nagu Google+, kuid ainuke erinevus on see, et ise ei pea vaeva nägema.
Ja üldse – miks ma peaksid oma sõpradest eraldi looma “muusikasõprade” grupi? Süsteem võiks ise aru saada, milliste sõpradega ma olen varem muusika teemal suhelnud, näiteks diskuteerinud uue Kanye loo üle või Like’inud, +1′inud, ReTweet’inud (Keeleinspektsioon, call me) mõnda sõbra jagatud lugu, ning vastavalt sellele postitust pigem neile näidata. Eelnimetatud Katango on üks esimesi huvitavaid katsetusi selles valdkonnas, kuid tavakasutajale tundub selle igapäevane kasutamine veel natuke liiga keeruline.
Vähemalt hetkel Google+’is kasutuselolev täismanuaalne kontaktide segmenteerimine ja haldamine ei muutu ilmselt kunagi väga populaarseks, sest see nõuab keskmiselt internetikasutajalt lihtsalt liiga palju mõtlemist, aega ning tekitab “lisaboonusena” stressi. Maksimaalselt leiab poolehoidu ehk selgelt 2 piiritletud gruppi: pere ja lähedased sõbrad. Kuid spetsiifilisi gruppe stiilis tööalased kontaktid, muusikasõbrad, suusahuvilised ei võeta kasutusele enne, kui süsteem suudab neid automaatselt luua ning ajas ka ise hallata.
Nagu eelnevas punktis 3. toodud, on Google+ puhul probleemiks ühepoolsus – mina lisan Su “muusikasõprade” gruppi, kuid Sina ei tea sellest ja postitad mulle hoopis ehk tehnoloogiaalaseid uudiseid, sest olen Sinu “tehnoloogiasõprade” grupis. Ma ei tahaks küll Facebook’ist rääkides sõna “elegantne” kasutada, kuid just nii võiks iseloomustada nende Groups funktsiooni. Sõbrad liituvad kõik ühe grupiga, kõik teavad kõiki teisi ja nende huvisid seal grupis ning sellele vastavalt teevad nad ka teemakohaseid postitusi. Natuke nagu päris elus.
Kas Sina oled Google+’i erinevaid gruppe loonud JA kasutad neid aktiivselt? Kuidas on Facebook’i ja Twitter’iga?
Kui Sa siiski soovid oma kontakte gruppidesse jagada, siis siin on minu Google+ konto.
Kui sulle meeldis see postitus, siis palun liitu minu RSS vooga või jälgi mind Twitter'is. |
